See lugu tundub mulle esmapilgul üsna jalustrabav – sünnipoolest põlvist nõrk, nagu ma olen.
Kõik algab mu elu kalleima ja lühima taksosõiduga. Jääme Helega liiga kauaks Komeeti lobisema. Et mitte hilineda, otsustame kindluse mõttes takso kasuks. 700 meetrit, 3 minutit ja mõned ekstreemsportlikud sammud (keset ehitustöid) hiljem seisangi Tallinna Ülikooli ees. Loetud minutite pärast algab minu sisseastumiseksam ajakirjanduse erialale. Kuigi leiame õige ruumi üsna kiiresti üles, hingeldan ikkagi uksetaha pingile vajudes ja peopesad on higised – ma jõudsin täpselt!
Ohkan parasjagu kergendatult. Ei jõuagi peas võimalikke ebaõnnestumisi läbi mängida. Näiteks sellest, kuidas mu arvuti üle kuumeneb ja õhku lendab või kuidas aju äkitselt keeldub minuga koostööd tegemast, iga vähegi mõistlik mõte kaob ja meelde tulevad ainult lemmikepisoodid "Teletupsudest" (See, kus neil röster katki läks, oli kõige parem.) ja muidugi "Tõe ja õiguse" tsitaadid. Viimased jäävad ilmselt ka pärast mu surma mu haua kohale hõljuma. Kirjandusõpetaja on teinud kõik, et neid oleks võimatu unustada.
Ühesõnaga olen rõõmus, et võin kohe sisse minna ja asja ära teha. Aga just siis märkan, et härra Murphy on otsustanud sekkuda: uksel on silt "Alustame 14:30". Jess, 30 peaaegu et tasuta lisaminutit närveerimiseks!
Vaatan ringi, et mõtteid mujale saada. Mu kõrval istub keegi noormees ja ümiseb mingit venekeelset laulukest.Proovin sõnadest aru saada. Ei õnnestu. Siis aga jääb ta mu tugikeppi piidlema ja uurib kanges eesti keeles: "Mis juhtus sinul?"
Üritan lihtlausetega midagi seletada – et liikumispuue sünnist saati- samas näen, kuidas ta nägu iga sekundiga rohkem küsimärgi moodi kõverdub. Tjah, pärast viiendat katset möönab ta kurvalt, et ei saa midagi aru. Noh, esimene uus tutvus läks igaljuhul vett vedama.
Arvuti ei plahvatagi imekombel ja essee teemal "Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia" läheb piisavalt hästi, et jõuda vestlusvooru.
Sealse meeleolu võtab väga tabavalt minu eest kokku Daniel Vaarik oma suurepärases raamatus "Praktikaaruanne" Ta kirjutab oma tudengipõlvest nõnda:
"Meie kõigi ülemuseks oli aga P. H., kes tundus
mulle nii karm tegija, et teda nähes
tardusin kuskile nurka soolasambaks, pea oli mõtetest täiesti tühi.
Tahtsid nagu midagi tarka ütelda, aga meelde ei tulnud isegi oma vanus,
rääkimata siis mingist vaimukusest. Ühel korral tuli ta meie tuppa, kus mängis
parajasti minu kassett mingi indiebändiga. Vaevalt sai H. küsida, mis see
on, kui lint vahele keris. Päriselt."
Vaatamata asjaolule, et seal üksi oma nalja üle naeran, mingitel segastel asjaoludel jalanõudest räägin ja kõige lõpuks herr P. H. läbitungiva pilgu all tahaks haihtuda, jään elama.
 | |
| Emotsioon pärast vestlust |
Pärast närvesöövat nädalat selgub, et korjan katsetelt kokku 95p.
See tähendab, et olengi nüüd ametlikult Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituuti vastu võetud ja kuu aja pärast tuleb mul jätta unine kodulinn ja alustada kohanemist tudengielu, pealinnakära, tormavate trammide, kõrgete kõnniteeservade ja kes teab, mille kõigega...
Sellest ja paljust muust, mis uuel ja põneval elupeatükil varuks on, siin lugeda saabki. Kindlalt tean ainult seda, et see ei saa olema fotoblogi eepilte toidupiltidega kiirnuudlitest.
Loodan, et ees ootab põnev teekond, mis on julgustuseks teistelegi. Julgustuseks, et unistustel on kombeks täituda...
