Seni olen kogu elu jaganud ema ja õega ühetoalist korterit. Selles mõttes on tore, et sööma kutsumiseks ei pea tegema kaugekõnesid ja ei teki olukorda, kus elatakse küll ühes majas, aga üksteist nähakse vaid vilksamisi pühade ajal või siis, kui on vaja emalt raha küsida.
Aga ikkagi tahaks ju vahel privaatsust ka. Eriti teismeeaas kipub tekkima meeletu tung uksi paugutada.
No nüüd mul siis ongi viimaks see võimalus. Juba viis päeva laamendan siin nii, et uksepiida küljest laaste lendab ja naudin uhket üksindust.
Tegelikult mulle tundub, et üksiolemisega on natuke nagu sinihallitusjuustu või oliividega – läheb aega ja tuleb harjuda, et need meeldima hakkaks.
Mina praegu veel sellest kauaigatsetud omaetteolemisest väga rõõmu tunda ei oska. Isegi omade asjade keskel on kuidagi võõras tunne.
Õnneks on mul käinud nii palju armsaid külalisi, teinud tuju rõõmsaks ja toonud kooki. Sõbrad on ikka üks väärt kingitus, eriti, kui neil süüa kaasas on. :)
Esimesel õhtul õnnestus mul loomulikult kohe ka siin pikkades koridorides ära eksida. Vähe sellest, ma unustasin võtmed tuppa, ja uks läks kah lukku. Oh, jess. Nii ma siis kepslesin mõnda aega tundmatuses nagu noor kitseke, kuni lõpuks koba peale õige ukse leidsin. Kurtsin valvelauatädile oma muret ja uurisin, kas oleks mingi võimalus uks kuidagi jälle lahti saada. Ta vaatas mind algul näoga, millelt peegeldus ainult üks küsimus: "Kuidas sulle surra meeldiks?" Õnneks hetke pärast tädi siiski leebus ja soostus mind tuppa laskma.
Tuba on iseenesest päris mõnus ja hubane. Eriti eksklusiivne on iseavanev sügavkülmauks (loe: kukub eest ära, kui puutuda julged).
Omaette nähtus on muidugi ka iidvana lift. Majajuht mainis, et kui õnn peaks naeratama, võib avaneda eriline võimalus tuua oma argihalli päeva värvi ja proovida lifti kinnijäämise kogemust!
- Muide, pidev tuututamine mu aknataga ei tähenda pulmi, vaid meeleheitsel autojuhte, kes kardavad, et elu jookseb eest ära, kui nad KOHE möödasõitu ei saa teha.
Õnneks leidsin mõnusa otsetee ühikast koolini, kus võin rahulikult jalutada ega pea koguaeg oma elu pärast kartma.
Õige natukene olen tudengielu lõhna ka nuusutada saanud, aga mis suppi ma tegelikult olen ennast seganud, selgub uuest nädalast.
Tjah. Pärast kolimist jäi siia terve hunnik tühje kaste. Mul on tunne, et mu sees on ka praegu üks suur kolimisjärgne segadus. Kõikvõimalikud tunded ja mõtted on hingepööningu sahtlitest välja kallatud ja mul pole aimugi, kuidas neid oma kohtadele tagasi sobitada.
Tulge siis külla ja olge vahvad! :)
