Õppetunde elu esimeselt töökohalt vol1: Appi, ma teen kõik valesti!?

  Viimasest sissekandest on möödas üle poole aasta.Tjah..õnneks pole mul sponsoreid, kes praeguseks oleksid ilmselt ülivihased. Ent tulevaste rikaste rahastajate ja praeguste  kannatlike lugejate rõõmuks on seljatatud 1. kursus ja elu esimene töökoht tekitanud minus piisavalt palju värskeid mõtteid, et sellelt virtuaalpäevikult tolm pühkida.

Kõigepealt ei anna mulle rahu üks küsimus. Miks me kardame eksida?

Vähemalt mina seisan selle hirmuga silmitsi  juba ammu...

Näiteks gümnaasiumis juhtus kontrollitööde ajal sageli, et need vastused, milles ma päris kindel ei olnud, jätsin enda teada, sest mis siis, kui see vastus on vale? Mis siis, kui õpetaja loeb ja naerab mu lolluse üle? "Vat ei paku talle seda rõõmu," mõtlen võidukalt ja jätan pigem rea tühjaks.

Appi, kui rumalalt see mõte tegelikult kõlab. Isegi õpetaja palga eest on ju võimalik aeg-ajalt ära vaadata mõni vaimukas teatritükk, selmet õpilaste tööde üle naerda.

Loomulikult on korduvalt selgunud, et just see vastus, mida kartsin kirja panna, osutus õigeks.

Tegelikult ma ju tean, et kõige rumalam on mitte midagi vastata, aga vean seda halba harjumust isegi ülikoolis endaga kaasas. 

Kaks kuud tagasi surus Õhtulehe peatoimetaja pidulikult minu kätt ja soovis meeldivat koostööd-olin värske reporter-praktikant.

Esimesed kaks nädalat oli minu ainus mõte, et mind on usaldatud ja ma ei tohi kellegi lootusi petta. Mul lasub nüüd vastutus kõik õigesti teha. Sest eksimist ei olnud lepingus kirjas...

Siinkohal meenub, et päris esimene töökoht see mul siiski ei olnud. Mõni aasta tagasi pakkus kohalik leht mulle väikest tööotsa. Nimelt pidin mingi aja jooksul arvutisse sisestama 100 lehekülge trükimasinal koostatud teksti. Ma ei tea,mis mul täpselt arus oli, aga nõustusin üsna kergekäeliselt ja leidsin, et mis see siis ikka ära ei ole.

 Tegelikkus oli aga, et liigagi ruttu sai mulle selgeks, et see värk ei suju eriti ladusalt. Trükkimine võttis märkimisväärselt kaua aega, kohati oli tekstist ka raske aru saada, kuna trükimust oli kord tumedam, siis jälle nii hele,et sõna oli keeruline välja lugeda.

Ma püüdsin oma elu lihtsamaks teha nii, et skannerisin kõik leheküljed arvutisse, nii maha kirjutamine tundus lihtsam.

Lehed olid laua peal laiali ja skanner surises. Ühel hetkel tundus,et midagi kärssab. Esimene mõte oli, et tehnikaime vihastas, et teda nõnda koormasin, ja viskab nüüd vedru välja. Aga ei. Laua peal põles küünal ja see oli ühe paberi põlema süüdanud.

Nonii. Kõik läks aina paremaks.

Lõpuks palusin mõned oma sõbrad appi, aga tähtaeg lähenes siiski väga armutult ja ma ei tea, kas me veeranditki sellest Pajusi kolhoosi ajaloost(?!) üles tähendatud saime.

Aga polnud parata. Kannatasin ära selle inimese viha, keda olin alt vedanud ja ta lubas kohe peale tööd tekstile järele tulla ja leida siis kellegi, kes tööd jätkaks.

Kogu loo teeb kurioosseks asjaolu, et sel õhtul ta ei tulnudki. 

Saatsin veel mitu meili, et teaksin, millal siis kodus olla ja see mapp siiski üle anda. Aga mitte ühelegi meilile enam vastust ei tulnud ja tekst, mille valmimisega näis üsna kiire olevat, on tänaseni minu käes.
Seega, esimesel töökohal koraldasin peaaegu tulekahju ja esimene ülemus haihtus õhku. Jess.

 Oma värskel ametikohal ma õnneks midagi põlema ei pannud,Aga igasuguseid asju juhtus küll. Uskumatu küll, aga ma polnudki esimestest päevadest peale täiuslik töötaja.

Ühel päeval pidin ühe  pressiteate inimkeelde panema ehk lihtsalt ära toimetama.
Ma andsin endast parima, vaatasin, et kõik oleks lihtne, arusaadav, loogiline ja sorav, et korduseid ei oleks...kuklas tikssus jätkuvalt, et ma ei tohi midagi valesti teha.

Sain oma kirjatükiga ühelepoole, hakkasin uudist üles panema ja siis....jooksis kõik kokku!
Ja teate, mis? Ma ei olnud salvestanud! See tähendab, et tuli otsast alata.

Teinekord jälle leppisin Mihkel Rauaga telefonitsi intervjuu kokku, aga hiljem talle kirja saates avastasin, et see ei taha kuidagi teele minna. Ma olin aadressi valesti meelde jätnud. Sest üleskirjutamine on nõrkadele.

Mulle tundus, et suudan kõige lihtsamad asjad ka pekki keerata.

Mõne aja pärast aga ütles ülemus mulle mingi vestluse käigus::"Aga selleks sa ju siin oledki, et õppida."
Päriselt?!

Naljakas, aga alles siis sain ma sellest aru. Ainus, kes mult tegelikult eksimatust ootas, olin ma ise.
Kui see vabastav teadmine tuli, hakkasid ka asjad paremini minema, sest pidev hirm ei pärssinud mind enam. Ma tean nüüd, et me ei saagi valmis ei esimeseks ega viimaneks töökohaks. Kindlasti teen veel vigu. Ja olen selle üle rõõmus, sest nii ju õpitaksegi. Ja kui sa julged juba Mihkel Rauale oma viga tunnistada...siis on maailm põhimõtteliselt valla. :)




Õppetunde sain ma veel.Varsti tuleb juttu ootustest - tegelikkusest ja natukene Koit Toomest ka.
Püsige lainel!

Pai!
Liisu