„Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida“ *

Viimasel ajal on kuidagi eriliselt südamesse tõusnud, et tunnustada inimesi, kes oma tööd märkimisväärse pühendumuse ja kirega teevad, no lausa nii, et inspireerib ja teeb heas mõttes kadedaks.

Ma arvan, et lõppeval semestril oli minu jaoks ses osas pärl teadus-ja innovatsiooniajakirjanduse õppejõud Arko Olesk.

Kui ma selle aine nimestust nägin, lendasid eelarvamused täiega ustest akendest sisse ja karjusid kooris, et see saab olema mõttetult kuiv ja igav aine. Pelegi olin suht kindel, et teadus ja mina ei käi väga kokku. Ma vist olen lihtsalt pigem unistav ja tundeline, kui tõestatud ja faktipõhine.Samal ajal, kui teised teadust teevad, söön mina sireleid! (ikka neid, millel üle nelja kroonlehe)

Ma ausalt arvasin, et täiega põrun seal.

Ühesõnaga, ma helistasin pea esimese asjana meie õppekoordinaatorile ja küsisin, kas on mingit võimalust sellest ainest mööda hiilida.

Päris lõpliku valiku otsustasin siiski teha pärast esimest loengut, kui olen natukenegi aimu saanud, mis toimub.

Ja hea oli, et otsustasin, sest sealt tulles ma lihtsalt ei raatsinud seda ainet õppekavast maha võtta, sest õppejõud oli ise nii omas elemendis, elevil ja rõõmus, et juba tema olek veenis mind jääma. No kui
keegi suudab TEADUSE teemal NALJA teha, siis juba see näitab minu jaoks, et inimene on täiega oma koha leidnud.

Nii et lõppude lõpuks sõin ma kahe suu poolega oma sõnu, tegin huvitavaid (kuigi keerulisi!) kodutöid ja rääkisin põnevate inimestega tarkadest teemadest ( nagu näiteks isesõistvate autode turuletoomise eetiline pool) ja läbisin aine hindele A.

Ja seda kõike ainult selle pärast, et mind paelus, kuidas inimene nautis seda, mida ta tegi.

Tõsi, teadusajakirjanikku minust ilmselt siiski ei saa, aga oma tänusõnad silmarinigi avardava aja eest andsin ägedale õppejõule igaljuhul edasi, et mitte olla nagu inimene „Märgatud Tallinnas“ grupis, kes tänab kodupoe kassapidajat anonüümselt, sest oh heldene aeg, mis kõik võib juhtuda, kui ma kellelegi kompleimendi näkku ütlen!

Tjah. Igasugu asju võib juhtuda küll. Näiteks üks minu viimase aja vingemaid ja tähendusrikkamaid sõprussuhteid sai alguse nii, et hakkasime ühe tšikiga rohkem samas seltskonnas liikuma ja ühel hetkel ta tuli ja ütles: "Kuule, sa oled nii lahe inimene!“

Ja kuna mulle ilmselgelt meeldivad inimesed, kelle arvates ma lahe olen, võitis ta üsna kohe mu südame. Okeiokei, tegelt ta naeris mu naljade üle ka.

Nii et hästi ütlesimist ei tasu karta, seda pean iseendale ka aeg ajalt meelde tuletama.
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                          
Veelkord - see on superäge, kui mees või naine, tüdruk või poiss teeb oma asja kirega. See võib ausalt olla ükskõik, mis!

Vahel meenutan ühte säravat vanemat härrat Tartu Elu Sõna kogudusest, kes on lihtsalt siiralt hea TERVITAJA.

Kui ikka Ülo sulle uksepeal vastu naeratab ja lahke terekäe ulatab, siis sa lihtsalt pead sisse astuma.                                                                                                                                                                                                                                                                         

Vähemalt üks selline tänu südamega töötamise/elamise eest tuleb varsti veel. Kui ma lõpuks õiged sõnad leian. See siin oli eelsoojendus ühele kirjale. Kiri, mis on praegu veel minu hingepööningu sahtlis pooleli, läheb mehele, kes muutis mu elu.

Head mõistatamist, põlemist ja teiste sütitamist!

*Tsitaat on üks minu lemmikuid ja pärineb Goethe „Faustist“

Peaaegu et anonüümsete alkohoolikute koosolekult

Ma tean, et. lubasin selles postituses jahvatada Koit Toomest ja taevas teab, millest kõigest, mis mu suvise tööeluga kaasnes.
Kuna mul aga polnud oidu neid läbielamusi vahetult kirja panna, ei tundu neisse kaevumine enam nii ehe.
Ma räägin parem sellest, mis toimub minu sees siin ja praegu ( Sorri, kallid Koidu fännid!).
Mida ma mõtlen loetud päevad enne, kui ma saan 22 ja kõik hakkavad mulle mulle miskipärast taksikoeri reklaamima?

      Inimestele, kellel on probleem alkoholismiga, öeldakse, et nad ei saa sellest vabaks enne, kui endale probleemi tunnistavad. Peaks vist sama tegema. „Tere! Olen Maarja-Liis, kümne päeva pärast 22 ja hetkel tunnen, et ma ei tea, mis minust kümne aasta pärast saab,“ tunnistan häbiga, kui järjekord anonüümsete eksistentsiaalsuskriisis inimeste ringis minuni jõuab.

Muidugi tahaksin teha midagi nullist üheni. Praegu tundub, et kõige enam hoiab mind sellest eemal hirm. Ma kardan eksida.Võib-olla on põhjukseks minu liikumispuue. Sageli on inimesed kimpus eelarvamustega, et kui sa näiteks kõndida ei saa, peab sinuga rääkima ka kolm korda kõvemini ja lihtlausetega. Et eelarvamustest ette joosta, tunnengi tihti, et pean olema justkui topelttubli – andma uuele õppejõule eriti säravaid vastuseid ja uude seltskonda sulandudes tegema ruttu ühe hea nalja.

Tegelikult on hirm ju loovuse ja sealt edasi ka unistuste surmakutsar, kes tõmbab kõik uksed meie ees kahjurõõmsa pauguga kinni.

Seni on elu näidanud, et kõige ägedama kogemuse saab siis, kui oma kahtlused ja kõhklused kuu peale saata ja kohe tegutseda. Nii sain näiteks hiljuti võimaluse teha Raadio2-s mõned saated – saatsin kirja nii kiiresti ära, et ei jõudnud veel agasid loendama hakatagi.

Praegu on mul hirm teadmatuse ees, ent tegelikult on see ju päriselt ka see olukord, mil kõik teed on valla. Nüüd on minu valida, kas tahan olla kivi, mis lihtsalt laseb elumerel end liivaks uhtuda, või otsustan vooluga kaasa minna ja vaadata, mis Loojal mulle varuks on.

Järgmise kümne kuuga tahaksin õppida võimalikult palju uut iseenda kohta, et siis ühel hetkel, kui see „minu asi“ minu juurde tulla tahab, ei näitaks ma talle mitte ust, vaid oskaksin ta ära tunda ja lahkelt oma ellu lubada.

Sünnipäevaks peaksin vist paluma usku, et suudan oma nõrkused tugevusteks pöörata ja leida koha, kus ei pea ennast kogu aeg tõestama, nii et veri ninast väljas, vaid lihtsalt sobin sinna, sest... sest olen seal tõesti hea.

Kümne aasta pärast selsamal koosolekul: „Tere! Mina olen Maarja-Liis, kümne päeva pärast 32. Täna ma tean, milline tükk oma elu pusles olen... ja ei pelga ka siis, kui mu kuju või koht selles mosaiigis korraga muutub, sest aastate eest otsustasin osta hirmule üheotsapileti - sooja ja pimedasse kohta.






.

Õppetunde elu esimeselt töökohalt vol1: Appi, ma teen kõik valesti!?

  Viimasest sissekandest on möödas üle poole aasta.Tjah..õnneks pole mul sponsoreid, kes praeguseks oleksid ilmselt ülivihased. Ent tulevaste rikaste rahastajate ja praeguste  kannatlike lugejate rõõmuks on seljatatud 1. kursus ja elu esimene töökoht tekitanud minus piisavalt palju värskeid mõtteid, et sellelt virtuaalpäevikult tolm pühkida.

Kõigepealt ei anna mulle rahu üks küsimus. Miks me kardame eksida?

Vähemalt mina seisan selle hirmuga silmitsi  juba ammu...

Näiteks gümnaasiumis juhtus kontrollitööde ajal sageli, et need vastused, milles ma päris kindel ei olnud, jätsin enda teada, sest mis siis, kui see vastus on vale? Mis siis, kui õpetaja loeb ja naerab mu lolluse üle? "Vat ei paku talle seda rõõmu," mõtlen võidukalt ja jätan pigem rea tühjaks.

Appi, kui rumalalt see mõte tegelikult kõlab. Isegi õpetaja palga eest on ju võimalik aeg-ajalt ära vaadata mõni vaimukas teatritükk, selmet õpilaste tööde üle naerda.

Loomulikult on korduvalt selgunud, et just see vastus, mida kartsin kirja panna, osutus õigeks.

Tegelikult ma ju tean, et kõige rumalam on mitte midagi vastata, aga vean seda halba harjumust isegi ülikoolis endaga kaasas. 

Kaks kuud tagasi surus Õhtulehe peatoimetaja pidulikult minu kätt ja soovis meeldivat koostööd-olin värske reporter-praktikant.

Esimesed kaks nädalat oli minu ainus mõte, et mind on usaldatud ja ma ei tohi kellegi lootusi petta. Mul lasub nüüd vastutus kõik õigesti teha. Sest eksimist ei olnud lepingus kirjas...

Siinkohal meenub, et päris esimene töökoht see mul siiski ei olnud. Mõni aasta tagasi pakkus kohalik leht mulle väikest tööotsa. Nimelt pidin mingi aja jooksul arvutisse sisestama 100 lehekülge trükimasinal koostatud teksti. Ma ei tea,mis mul täpselt arus oli, aga nõustusin üsna kergekäeliselt ja leidsin, et mis see siis ikka ära ei ole.

 Tegelikkus oli aga, et liigagi ruttu sai mulle selgeks, et see värk ei suju eriti ladusalt. Trükkimine võttis märkimisväärselt kaua aega, kohati oli tekstist ka raske aru saada, kuna trükimust oli kord tumedam, siis jälle nii hele,et sõna oli keeruline välja lugeda.

Ma püüdsin oma elu lihtsamaks teha nii, et skannerisin kõik leheküljed arvutisse, nii maha kirjutamine tundus lihtsam.

Lehed olid laua peal laiali ja skanner surises. Ühel hetkel tundus,et midagi kärssab. Esimene mõte oli, et tehnikaime vihastas, et teda nõnda koormasin, ja viskab nüüd vedru välja. Aga ei. Laua peal põles küünal ja see oli ühe paberi põlema süüdanud.

Nonii. Kõik läks aina paremaks.

Lõpuks palusin mõned oma sõbrad appi, aga tähtaeg lähenes siiski väga armutult ja ma ei tea, kas me veeranditki sellest Pajusi kolhoosi ajaloost(?!) üles tähendatud saime.

Aga polnud parata. Kannatasin ära selle inimese viha, keda olin alt vedanud ja ta lubas kohe peale tööd tekstile järele tulla ja leida siis kellegi, kes tööd jätkaks.

Kogu loo teeb kurioosseks asjaolu, et sel õhtul ta ei tulnudki. 

Saatsin veel mitu meili, et teaksin, millal siis kodus olla ja see mapp siiski üle anda. Aga mitte ühelegi meilile enam vastust ei tulnud ja tekst, mille valmimisega näis üsna kiire olevat, on tänaseni minu käes.
Seega, esimesel töökohal koraldasin peaaegu tulekahju ja esimene ülemus haihtus õhku. Jess.

 Oma värskel ametikohal ma õnneks midagi põlema ei pannud,Aga igasuguseid asju juhtus küll. Uskumatu küll, aga ma polnudki esimestest päevadest peale täiuslik töötaja.

Ühel päeval pidin ühe  pressiteate inimkeelde panema ehk lihtsalt ära toimetama.
Ma andsin endast parima, vaatasin, et kõik oleks lihtne, arusaadav, loogiline ja sorav, et korduseid ei oleks...kuklas tikssus jätkuvalt, et ma ei tohi midagi valesti teha.

Sain oma kirjatükiga ühelepoole, hakkasin uudist üles panema ja siis....jooksis kõik kokku!
Ja teate, mis? Ma ei olnud salvestanud! See tähendab, et tuli otsast alata.

Teinekord jälle leppisin Mihkel Rauaga telefonitsi intervjuu kokku, aga hiljem talle kirja saates avastasin, et see ei taha kuidagi teele minna. Ma olin aadressi valesti meelde jätnud. Sest üleskirjutamine on nõrkadele.

Mulle tundus, et suudan kõige lihtsamad asjad ka pekki keerata.

Mõne aja pärast aga ütles ülemus mulle mingi vestluse käigus::"Aga selleks sa ju siin oledki, et õppida."
Päriselt?!

Naljakas, aga alles siis sain ma sellest aru. Ainus, kes mult tegelikult eksimatust ootas, olin ma ise.
Kui see vabastav teadmine tuli, hakkasid ka asjad paremini minema, sest pidev hirm ei pärssinud mind enam. Ma tean nüüd, et me ei saagi valmis ei esimeseks ega viimaneks töökohaks. Kindlasti teen veel vigu. Ja olen selle üle rõõmus, sest nii ju õpitaksegi. Ja kui sa julged juba Mihkel Rauale oma viga tunnistada...siis on maailm põhimõtteliselt valla. :)




Õppetunde sain ma veel.Varsti tuleb juttu ootustest - tegelikkusest ja natukene Koit Toomest ka.
Püsige lainel!

Pai!
Liisu

Kuidas ma ajaga võidu jooksin ja ninali kukkusin

Mida lähemale tuleb aasta lõpp, seda rohkem meeldib inimestele moodustada kõikvõimalikke edetabeleid.

Mina troonin sel aastal  tõenäoliselt maailma halvimate  blogijate topi tipus. Varsti pool aastat ja "juba" neljas postitus, no see väärib ju küll vähemalt kohta esikolmikus.

Aga eks ma ju kujutlesingi tudengielu millegi  ülimalt kiire ja tormilisena: et päeval kogud tarkust, öösel on pidu  ja magamiseks on loengute tagumised read.

Õigupoolest juhtuski mõnda aega tagasi, et magasin öösel ainult kolm tundi ja järgmisel päeval leidsin ennast reklaamipsühholoogias tukastamas. Mitte küll viimases, vaid teises reas.

Aga põhjuseks ei olnud tegelikult raju möll, ausõna. Hoopis see, et ma olen nüüd oma  aja peremees ja selles rollis hetkel umbes sama hiilgav kui kaugushüppes.

(Muuseas, spordist rääkides, kas keegi oskab mõnda head ja mõstliku hinnaga ujulat või spordiklubi soovitada? Päris paraolümpiale ma ei pürgi, aga natukene tahaks liigutada.)

Ühesõnaga, on aeg nüüd täiesti minu käsutada ja planeerida ja liiga tihti juhtub, et viskan oma motivatsioonilaeka võtmed kusagile kapinurka ja otsin need välja alles kõige viimasel minutil.

Asjade viimasele hetkele jätmises pole iseenesest midagi uut, (kirjutasin sel teemal põhikoolis isegi kõne, aga tundub, et veensin kõiki teisi peale iseenda.) aga ülikoolis võib nõnda tulega mängides palju valusamalt näppe kõrvetada. Suurema vabadusega kaasneb ka suurem vastutus.

Sellistes võidujooksudes ajaga võib viimane meile näiteks jala ette panna.

Täpselt seda illustreeribki lugu sellest, kuidas ma hakkasin õhtu enne tähtaega kirjutama uudist erakoolide rahastamise seaduseelnõust. Analüüsisin erinevaid intervjuusid, et keerulises teemas veidigi orienteeruda, vaatasin valitsuse pressikonverentsi ja muudikui kribasin. Terve öö. Kusagil viie paiku lasin korraks silma looja ja kaheksa ajal tõusin ja särasin taas. Mul oli kaks tundi,  et helistada erakoolide direktoritele, neid intervjueerida, uudis lõpuni kirjutada ja ära saata.

Intervjueeritavad olid sõbralikud, ei karjunud mu peale ega midagi (ainult üks ütles, et tema ei teadvat kohe mitte midagi.) ja kõik näis laabuvat.. kuni mu internet arvuti otsustasid moodustada minu vastu ühisrinde ja polnud enam nõus koostööd tegema. Iga kord, kui üritasin dokumendile lisada kasutatud linke, teatas Word mulle rõõmsalt: "Not responding".

No heakene küll. Pärast umbes  20.  katsetuskorda otsustasin, et lisan allikad siis kirja tekstile juurde ja asi ants.

Järgmiseks hangus internet. Niimoodi, et mul ei olnud võimalik kirjale manust kaasa panna. See kast lihtsalt ei tulnud lahti! Proovisin mitme erineva veebilehitseja ja meiliga. Mitte midagi.

Kell tiksus samal ajal päris halasatamatult. Kui tehnika viimaks otsustas mu piinamise lõpetada ja mu kodutöö teele läks, oli kell  10:20. See tähendab, et olin tähtaega ületanud vaid viis minutit, kuid õppejõud on selles osas paindumatu. Et harjutada meid toimetuse praktikaga, võib ta tagasi lükata ka minut hiljem saabunud töö. Kuni tolle hommikuni ma täitsa mõistsin ta karmi hindamissüsteemi, aga kui selgus, et mu töö ja vaev võibki raisku minna, (ja seda kõike aeglase interneti süül!) tundus küll, et mitte midagi ebaõiglasemat ei olegi terves maailmas olemas.

Õppejõu kohtuotsust ei tea ma tänaseni, küll aga alustasin järgmist kodutööd lausa kolm päeva varem. Mõnikord on omadest vitstest saadud triibulistest kasu ka. Vähemalt nii kaua, kuniks tagumik enam valus ei ole.

Püüan ka  ise enam mitte nii palju hilineda. Viimane piisk oli see, et hilinesin oma enda sünnipäevale. Mõned külalised juba ootasid uksetaga, kui lõõtsutades kohale jõudsin. Vähe puudus, et nad oleks koridoris peo püsti pannud ja kingitused omavahel ära jaganud.

Homme lõppeb minu jaoks loodetavasti  sess ja varsti on ka 2015 ühelpool. Kui edetabel teha, on see kindlasti olnud minu elu üks muutusterohkem, õpetlikum ja põnevam aasta!

Aitäh kõigile, kes jätkuvalt mu õppetundidele kaasa elavad! Usun, et läheb aina huvitavamaks...

Mu jõulusoov on vist, et minust ei saaks päris sellist ajakirjanikku nagu siin laulus ;)

https://www.youtube.com/watch?v=fSAmGNqbpWw

Soovin oma kümnetele tuhandetele lugejatele kaunist jõuluaega ja vinget aastavahetust! :)

Appi?!

Kahe päeva pärast jääb juba kuu aega tallinlaseelu seljataha. Selle aja jooksul olen märganud mitut tüüpi abivalmidust.

Kas aitamine võib mõnikord olla ka negatiivne? Mida sel teemal kõrva taha panna?

On tulnud aeg, kus ütlen selle kohta paar krõbedamat sõna.

1. "Lendan kohe peale" – tüübid

Astun trammi ja sõita on üks peatus. Seetõttu  plaanin seista ukse lähedale ja väljumist oodata. Seda ma kahjuks teha ei saa. Peaaegu kohe tulevad agaralt ligi 2 vanema generatsiooni esindajat, üks võtab jalgadest ja teine kätest Nad tirivad mind eemaloleva istmeni ja suruvad istuma. Ma üritan küll märku anda, et see pole kuigi otstarbekas, kuna pean kohe jälle maha minema, aga keelebarjääri tõttu ei saa me üksteisest aru. Sageli on tegemist ka istmega, mis asub kõrgendatud osa peal (Ise valin tavaliselt alati madalama variandi, kuna sinna üles on mul, eriti sõidu ajal, raske ronida. Kõnealused superentusiastid sellele ei mõtle.) Kui ülilahketel tädidel-onudel õnnestub mind viimaks istuma vinnata, kostub kõlaritest: "Hobujaama". Ma hüppan jälle püsti ja katsun uuesti ukseni jõuda.

2. "Küsija suu pihta ei lööda, päriselt ka" – tüübid

Teine seltskond abistajaid on märksa rahumeelsemad.

Ütleme, et olukord on täpselt sama: ma sisenen trammi, et sõita üks peatus.

Mõnikord ootab mind ees mitte kõige madalama põhjaga sõiduvahend, rahvast tuleb üsna palju peale ja väljumine on päris keeruline. Siinkohal leidub kaaslinlasi, kes mu kimbatust või järskude pidurdustega võitlemist märkavad. Nad loovad minuga silmside, naeratavad ning KÜSIVAD, kas saavad kuidagi abiks olla.

Tihti lõppevad sellised olukorrad nii, et väljun koos abipakkujaga rõõmsalt ja turvaliselt trammist ja jalutame koos ühikanigi, kuna tuleb välja, et tee on üks. :)

Kui keegi minu arvamust teada tahab, siis eelistan päris kindlasti varianti number kaks. Ega ilmaasjata öelda, et liigne agarus on ogarus ja teinekord võib see kasu asemel hoopis kahju tuua.

Ärge nüüd saage minust valesti aru. On olukordi, kus situatsioon on küsimuste esitamiseks liiga ilmne. Kui ma ikka kättpidi trammi ukse vahel lohisen, keegi mind avalikus kohas pussitab või on kellelgi õnnestunud mulle salaja kloordioksiidi süstida, et ma imeliselt terveneks, siis ilmselt ei ürita ma oma päeva ekstreemisemaks muuta ja pole erilist mõtet küsimusel :"Kas teil on ehk abi tarvis või vedelete siin nõnda oma lõbuks?"

Sarnaselt eelmisele olukorrale ei tasuks mu meelest kunagi kõhelda ka elementaarse viisakuse puhul. Raudselt väärivad siin ära märkimist mõned Comarketi turvamehed. Tahtsin sealt ükspäev lilli osta ja turvamees tuli mulle lahkelt ust avama. Läksin rõõmsalt sisse, valisin lilled välja, lasin nad paberisse pakkida ja keerasin nina jälle väljapääsu suunas. Turvamees ruttas minust ette ja tegi jälle ukse lahti. Astusin õue ja mees soovis mulle veel kena päeva!

Kusjuures teine turvamees soovitas mul eelmisel päeval viinamarju tagantpoolt võtta. Olid head küll.

Muuseas, mulle endale meeldib ka väga uksi avada. Nii ilus on näha inimeste tänulikke naeratusi.

Muide, kui jutt juba toidule läks, tahaksin tänada ka sõpra ja sponsorit Selverit, kes iga kuu kahel teisipäeval oma kampaaniaga "Leib laulale" jagab ühiselamus näljastele tudengitele kottide viisi kõikvõimalikke pagaritooteid Nii ei pidanudki ma täna oma lemmik seemneleiva ostmiseks poodi minema, vaid see pisteti mulle täitsa tasuta pihku. Mu meelest väga tänuväärne ettevõtmine, eriti, kui mõelda, kui palju toitu iga päev mõttetult raisku läheb.

PS: Abivalmidusest rääkides ei saa mainimata jätta ka fakti, et mul on üliarmsad ja vastutulelikud kursakaaslased. Nad oskavad aidata ja märgata kuidagi nii loomulikult ja iseenesestmõistetavalt, et ei teki seda viimase hädapätaka ja eluaegse tänuvõlgase tunnet. :)

Kokkuvõttes pole aitamine mingi kõrgem matemaatika. Ennekõike soovitan avatud silmade ja südamega ringi käia ja kui tekib soov abikätt ulatada, ka suu lahti teha. :)

Oma tuba, oma luba!

Seni olen kogu elu jaganud ema ja õega ühetoalist korterit. Selles mõttes on tore, et sööma kutsumiseks ei pea tegema kaugekõnesid ja ei teki olukorda, kus elatakse küll ühes majas, aga üksteist nähakse vaid vilksamisi pühade ajal või siis, kui on vaja emalt raha küsida.

Aga ikkagi tahaks ju vahel privaatsust ka. Eriti teismeeaas kipub tekkima meeletu tung uksi paugutada.

No nüüd mul siis ongi viimaks see võimalus. Juba viis päeva laamendan siin nii, et uksepiida küljest laaste lendab ja naudin uhket üksindust.

Tegelikult mulle tundub, et üksiolemisega on natuke nagu sinihallitusjuustu või oliividega – läheb aega ja tuleb harjuda, et need meeldima hakkaks.

Mina praegu veel sellest kauaigatsetud omaetteolemisest väga rõõmu tunda ei oska. Isegi omade asjade keskel on kuidagi võõras tunne.

Õnneks on mul käinud nii palju armsaid külalisi, teinud tuju rõõmsaks ja toonud kooki. Sõbrad on ikka üks väärt kingitus, eriti, kui neil süüa kaasas on. :)

Esimesel õhtul õnnestus mul loomulikult kohe ka siin pikkades koridorides ära eksida. Vähe sellest, ma unustasin võtmed tuppa, ja uks läks kah lukku. Oh, jess. Nii ma siis kepslesin mõnda aega tundmatuses nagu noor kitseke, kuni lõpuks koba peale õige ukse leidsin. Kurtsin valvelauatädile oma muret ja uurisin, kas oleks mingi võimalus uks kuidagi jälle lahti saada. Ta vaatas mind algul näoga, millelt peegeldus ainult üks küsimus: "Kuidas sulle surra meeldiks?" Õnneks hetke pärast tädi siiski leebus ja soostus mind tuppa laskma.

Tuba on iseenesest päris mõnus ja hubane. Eriti eksklusiivne on iseavanev sügavkülmauks (loe: kukub eest ära, kui puutuda julged).

Omaette nähtus on muidugi ka iidvana lift. Majajuht mainis, et kui õnn peaks naeratama, võib avaneda eriline võimalus tuua oma argihalli päeva värvi ja proovida lifti kinnijäämise kogemust!

• Muide, pidev tuututamine mu aknataga ei tähenda pulmi, vaid meeleheitsel autojuhte, kes kardavad, et elu jookseb eest ära, kui nad KOHE möödasõitu ei saa teha.

Õnneks leidsin mõnusa otsetee ühikast koolini, kus võin rahulikult jalutada ega pea koguaeg oma elu pärast kartma.

Õige natukene olen tudengielu lõhna ka nuusutada saanud, aga mis suppi ma tegelikult olen ennast seganud, selgub uuest nädalast.

Tjah. Pärast kolimist jäi siia terve hunnik tühje kaste. Mul on tunne, et mu sees on ka praegu üks suur kolimisjärgne segadus. Kõikvõimalikud tunded ja mõtted on hingepööningu sahtlitest välja kallatud ja mul pole aimugi, kuidas neid oma kohtadele tagasi sobitada.

Tulge siis külla ja olge vahvad! :)

Intro

See lugu tundub mulle esmapilgul üsna jalustrabav – sünnipoolest põlvist nõrk, nagu ma olen.

Kõik algab mu elu kalleima ja lühima taksosõiduga. Jääme Helega liiga kauaks Komeeti lobisema. Et mitte hilineda, otsustame kindluse mõttes takso kasuks. 700 meetrit, 3 minutit ja mõned ekstreemsportlikud sammud (keset ehitustöid) hiljem seisangi Tallinna Ülikooli ees. Loetud minutite pärast algab minu sisseastumiseksam ajakirjanduse erialale. Kuigi leiame õige ruumi üsna kiiresti üles, hingeldan ikkagi uksetaha pingile vajudes ja peopesad on higised – ma jõudsin täpselt!

Ohkan parasjagu kergendatult. Ei jõuagi peas võimalikke ebaõnnestumisi läbi mängida. Näiteks sellest, kuidas mu arvuti üle kuumeneb ja õhku lendab või kuidas aju äkitselt keeldub minuga koostööd tegemast, iga vähegi mõistlik mõte kaob ja meelde tulevad ainult lemmikepisoodid "Teletupsudest" (See, kus neil röster katki läks, oli kõige parem.) ja muidugi "Tõe ja õiguse" tsitaadid. Viimased jäävad ilmselt ka pärast mu surma mu haua kohale hõljuma. Kirjandusõpetaja on teinud kõik, et neid oleks võimatu unustada.

Ühesõnaga olen rõõmus, et võin kohe sisse minna ja asja ära teha. Aga just siis märkan, et härra Murphy on otsustanud sekkuda: uksel on silt "Alustame 14:30". Jess, 30 peaaegu et tasuta lisaminutit närveerimiseks!

Vaatan ringi, et mõtteid mujale saada. Mu kõrval istub keegi noormees ja ümiseb mingit venekeelset laulukest.Proovin sõnadest aru saada. Ei õnnestu. Siis aga jääb ta mu tugikeppi piidlema ja uurib kanges eesti keeles: "Mis juhtus sinul?"

Üritan lihtlausetega midagi seletada – et liikumispuue sünnist saati- samas näen, kuidas ta nägu iga sekundiga rohkem küsimärgi moodi kõverdub. Tjah, pärast viiendat katset möönab ta kurvalt, et ei saa midagi aru. Noh, esimene uus tutvus läks igaljuhul vett vedama.

Arvuti ei plahvatagi imekombel ja essee teemal "Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia" läheb piisavalt hästi, et jõuda vestlusvooru.

Sealse meeleolu võtab väga tabavalt minu eest kokku Daniel Vaarik oma suurepärases raamatus "Praktikaaruanne" Ta kirjutab oma tudengipõlvest nõnda:

"Meie kõigi ülemuseks oli aga P. H., kes tundus mulle nii karm tegija, et teda nähes

tardusin kuskile nurka soolasambaks, pea oli mõtetest täiesti tühi. Tahtsid nagu midagi tarka ütelda, aga meelde ei tulnud isegi oma vanus, rääkimata siis mingist vaimukusest. Ühel korral tuli ta meie tuppa, kus mängis parajasti minu kassett mingi indiebändiga. Vaevalt sai H. küsida, mis see on, kui lint vahele keris. Päriselt."

Vaatamata asjaolule, et seal üksi oma nalja üle naeran, mingitel segastel asjaoludel jalanõudest räägin ja kõige lõpuks herr P. H. läbitungiva pilgu all tahaks haihtuda, jään elama.

Emotsioon pärast vestlust

Pärast närvesöövat nädalat selgub, et korjan katsetelt kokku 95p.

See tähendab, et olengi nüüd ametlikult Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituuti vastu võetud ja kuu aja pärast tuleb mul jätta unine kodulinn ja alustada kohanemist tudengielu, pealinnakära, tormavate trammide, kõrgete kõnniteeservade ja kes teab, mille kõigega...

Sellest ja paljust muust, mis uuel ja põneval elupeatükil varuks on, siin lugeda saabki. Kindlalt tean ainult seda, et see ei saa olema fotoblogi eepilte toidupiltidega kiirnuudlitest.

Loodan, et ees ootab põnev teekond, mis on julgustuseks teistelegi. Julgustuseks, et unistustel on kombeks täituda...