Ma tean, et. lubasin selles postituses jahvatada Koit Toomest ja taevas teab, millest kõigest, mis mu suvise tööeluga kaasnes.
Kuna mul aga polnud oidu neid läbielamusi vahetult kirja panna, ei tundu neisse kaevumine enam nii ehe.
Ma räägin parem sellest, mis toimub minu sees siin ja praegu ( Sorri, kallid Koidu fännid!).
Mida ma mõtlen loetud päevad enne, kui ma saan 22 ja kõik hakkavad mulle mulle miskipärast taksikoeri reklaamima?
Inimestele, kellel on probleem alkoholismiga, öeldakse, et nad ei saa sellest vabaks enne, kui endale probleemi tunnistavad. Peaks vist sama tegema. „Tere! Olen Maarja-Liis, kümne päeva pärast 22 ja hetkel tunnen, et ma ei tea, mis minust kümne aasta pärast saab,“ tunnistan häbiga, kui järjekord anonüümsete eksistentsiaalsuskriisis inimeste ringis minuni jõuab.
Muidugi tahaksin teha midagi nullist üheni. Praegu tundub, et kõige enam hoiab mind sellest eemal hirm. Ma kardan eksida.Võib-olla on põhjukseks minu liikumispuue. Sageli on inimesed kimpus eelarvamustega, et kui sa näiteks kõndida ei saa, peab sinuga rääkima ka kolm korda kõvemini ja lihtlausetega. Et eelarvamustest ette joosta, tunnengi tihti, et pean olema justkui topelttubli – andma uuele õppejõule eriti säravaid vastuseid ja uude seltskonda sulandudes tegema ruttu ühe hea nalja.
Tegelikult on hirm ju loovuse ja sealt edasi ka unistuste surmakutsar, kes tõmbab kõik uksed meie ees kahjurõõmsa pauguga kinni.
Seni on elu näidanud, et kõige ägedama kogemuse saab siis, kui oma kahtlused ja kõhklused kuu peale saata ja kohe tegutseda. Nii sain näiteks hiljuti võimaluse teha Raadio2-s mõned saated – saatsin kirja nii kiiresti ära, et ei jõudnud veel agasid loendama hakatagi.
Praegu on mul hirm teadmatuse ees, ent tegelikult on see ju päriselt ka see olukord, mil kõik teed on valla. Nüüd on minu valida, kas tahan olla kivi, mis lihtsalt laseb elumerel end liivaks uhtuda, või otsustan vooluga kaasa minna ja vaadata, mis Loojal mulle varuks on.
Järgmise kümne kuuga tahaksin õppida võimalikult palju uut iseenda kohta, et siis ühel hetkel, kui see „minu asi“ minu juurde tulla tahab, ei näitaks ma talle mitte ust, vaid oskaksin ta ära tunda ja lahkelt oma ellu lubada.
Sünnipäevaks peaksin vist paluma usku, et suudan oma nõrkused tugevusteks pöörata ja leida koha, kus ei pea ennast kogu aeg tõestama, nii et veri ninast väljas, vaid lihtsalt sobin sinna, sest... sest olen seal tõesti hea.
Kümne aasta pärast selsamal koosolekul: „Tere! Mina olen Maarja-Liis, kümne päeva pärast 32. Täna ma tean, milline tükk oma elu pusles olen... ja ei pelga ka siis, kui mu kuju või koht selles mosaiigis korraga muutub, sest aastate eest otsustasin osta hirmule üheotsapileti - sooja ja pimedasse kohta.
.
