Kuidas ma ajaga võidu jooksin ja ninali kukkusin

Mida lähemale tuleb aasta lõpp, seda rohkem meeldib inimestele moodustada kõikvõimalikke edetabeleid.

Mina troonin sel aastal  tõenäoliselt maailma halvimate  blogijate topi tipus. Varsti pool aastat ja "juba" neljas postitus, no see väärib ju küll vähemalt kohta esikolmikus.

Aga eks ma ju kujutlesingi tudengielu millegi  ülimalt kiire ja tormilisena: et päeval kogud tarkust, öösel on pidu  ja magamiseks on loengute tagumised read.

Õigupoolest juhtuski mõnda aega tagasi, et magasin öösel ainult kolm tundi ja järgmisel päeval leidsin ennast reklaamipsühholoogias tukastamas. Mitte küll viimases, vaid teises reas.

Aga põhjuseks ei olnud tegelikult raju möll, ausõna. Hoopis see, et ma olen nüüd oma  aja peremees ja selles rollis hetkel umbes sama hiilgav kui kaugushüppes.

(Muuseas, spordist rääkides, kas keegi oskab mõnda head ja mõstliku hinnaga ujulat või spordiklubi soovitada? Päris paraolümpiale ma ei pürgi, aga natukene tahaks liigutada.)

Ühesõnaga, on aeg nüüd täiesti minu käsutada ja planeerida ja liiga tihti juhtub, et viskan oma motivatsioonilaeka võtmed kusagile kapinurka ja otsin need välja alles kõige viimasel minutil.

Asjade viimasele hetkele jätmises pole iseenesest midagi uut, (kirjutasin sel teemal põhikoolis isegi kõne, aga tundub, et veensin kõiki teisi peale iseenda.) aga ülikoolis võib nõnda tulega mängides palju valusamalt näppe kõrvetada. Suurema vabadusega kaasneb ka suurem vastutus.

Sellistes võidujooksudes ajaga võib viimane meile näiteks jala ette panna.

Täpselt seda illustreeribki lugu sellest, kuidas ma hakkasin õhtu enne tähtaega kirjutama uudist erakoolide rahastamise seaduseelnõust. Analüüsisin erinevaid intervjuusid, et keerulises teemas veidigi orienteeruda, vaatasin valitsuse pressikonverentsi ja muudikui kribasin. Terve öö. Kusagil viie paiku lasin korraks silma looja ja kaheksa ajal tõusin ja särasin taas. Mul oli kaks tundi,  et helistada erakoolide direktoritele, neid intervjueerida, uudis lõpuni kirjutada ja ära saata.

Intervjueeritavad olid sõbralikud, ei karjunud mu peale ega midagi (ainult üks ütles, et tema ei teadvat kohe mitte midagi.) ja kõik näis laabuvat.. kuni mu internet arvuti otsustasid moodustada minu vastu ühisrinde ja polnud enam nõus koostööd tegema. Iga kord, kui üritasin dokumendile lisada kasutatud linke, teatas Word mulle rõõmsalt: "Not responding".

No heakene küll. Pärast umbes  20.  katsetuskorda otsustasin, et lisan allikad siis kirja tekstile juurde ja asi ants.

Järgmiseks hangus internet. Niimoodi, et mul ei olnud võimalik kirjale manust kaasa panna. See kast lihtsalt ei tulnud lahti! Proovisin mitme erineva veebilehitseja ja meiliga. Mitte midagi.

Kell tiksus samal ajal päris halasatamatult. Kui tehnika viimaks otsustas mu piinamise lõpetada ja mu kodutöö teele läks, oli kell  10:20. See tähendab, et olin tähtaega ületanud vaid viis minutit, kuid õppejõud on selles osas paindumatu. Et harjutada meid toimetuse praktikaga, võib ta tagasi lükata ka minut hiljem saabunud töö. Kuni tolle hommikuni ma täitsa mõistsin ta karmi hindamissüsteemi, aga kui selgus, et mu töö ja vaev võibki raisku minna, (ja seda kõike aeglase interneti süül!) tundus küll, et mitte midagi ebaõiglasemat ei olegi terves maailmas olemas.

Õppejõu kohtuotsust ei tea ma tänaseni, küll aga alustasin järgmist kodutööd lausa kolm päeva varem. Mõnikord on omadest vitstest saadud triibulistest kasu ka. Vähemalt nii kaua, kuniks tagumik enam valus ei ole.

Püüan ka  ise enam mitte nii palju hilineda. Viimane piisk oli see, et hilinesin oma enda sünnipäevale. Mõned külalised juba ootasid uksetaga, kui lõõtsutades kohale jõudsin. Vähe puudus, et nad oleks koridoris peo püsti pannud ja kingitused omavahel ära jaganud.

Homme lõppeb minu jaoks loodetavasti  sess ja varsti on ka 2015 ühelpool. Kui edetabel teha, on see kindlasti olnud minu elu üks muutusterohkem, õpetlikum ja põnevam aasta!

Aitäh kõigile, kes jätkuvalt mu õppetundidele kaasa elavad! Usun, et läheb aina huvitavamaks...

Mu jõulusoov on vist, et minust ei saaks päris sellist ajakirjanikku nagu siin laulus ;)

https://www.youtube.com/watch?v=fSAmGNqbpWw

Soovin oma kümnetele tuhandetele lugejatele kaunist jõuluaega ja vinget aastavahetust! :)

Appi?!

Kahe päeva pärast jääb juba kuu aega tallinlaseelu seljataha. Selle aja jooksul olen märganud mitut tüüpi abivalmidust.

Kas aitamine võib mõnikord olla ka negatiivne? Mida sel teemal kõrva taha panna?

On tulnud aeg, kus ütlen selle kohta paar krõbedamat sõna.

1. "Lendan kohe peale" – tüübid

Astun trammi ja sõita on üks peatus. Seetõttu  plaanin seista ukse lähedale ja väljumist oodata. Seda ma kahjuks teha ei saa. Peaaegu kohe tulevad agaralt ligi 2 vanema generatsiooni esindajat, üks võtab jalgadest ja teine kätest Nad tirivad mind eemaloleva istmeni ja suruvad istuma. Ma üritan küll märku anda, et see pole kuigi otstarbekas, kuna pean kohe jälle maha minema, aga keelebarjääri tõttu ei saa me üksteisest aru. Sageli on tegemist ka istmega, mis asub kõrgendatud osa peal (Ise valin tavaliselt alati madalama variandi, kuna sinna üles on mul, eriti sõidu ajal, raske ronida. Kõnealused superentusiastid sellele ei mõtle.) Kui ülilahketel tädidel-onudel õnnestub mind viimaks istuma vinnata, kostub kõlaritest: "Hobujaama". Ma hüppan jälle püsti ja katsun uuesti ukseni jõuda.

2. "Küsija suu pihta ei lööda, päriselt ka" – tüübid

Teine seltskond abistajaid on märksa rahumeelsemad.

Ütleme, et olukord on täpselt sama: ma sisenen trammi, et sõita üks peatus.

Mõnikord ootab mind ees mitte kõige madalama põhjaga sõiduvahend, rahvast tuleb üsna palju peale ja väljumine on päris keeruline. Siinkohal leidub kaaslinlasi, kes mu kimbatust või järskude pidurdustega võitlemist märkavad. Nad loovad minuga silmside, naeratavad ning KÜSIVAD, kas saavad kuidagi abiks olla.

Tihti lõppevad sellised olukorrad nii, et väljun koos abipakkujaga rõõmsalt ja turvaliselt trammist ja jalutame koos ühikanigi, kuna tuleb välja, et tee on üks. :)

Kui keegi minu arvamust teada tahab, siis eelistan päris kindlasti varianti number kaks. Ega ilmaasjata öelda, et liigne agarus on ogarus ja teinekord võib see kasu asemel hoopis kahju tuua.

Ärge nüüd saage minust valesti aru. On olukordi, kus situatsioon on küsimuste esitamiseks liiga ilmne. Kui ma ikka kättpidi trammi ukse vahel lohisen, keegi mind avalikus kohas pussitab või on kellelgi õnnestunud mulle salaja kloordioksiidi süstida, et ma imeliselt terveneks, siis ilmselt ei ürita ma oma päeva ekstreemisemaks muuta ja pole erilist mõtet küsimusel :"Kas teil on ehk abi tarvis või vedelete siin nõnda oma lõbuks?"

Sarnaselt eelmisele olukorrale ei tasuks mu meelest kunagi kõhelda ka elementaarse viisakuse puhul. Raudselt väärivad siin ära märkimist mõned Comarketi turvamehed. Tahtsin sealt ükspäev lilli osta ja turvamees tuli mulle lahkelt ust avama. Läksin rõõmsalt sisse, valisin lilled välja, lasin nad paberisse pakkida ja keerasin nina jälle väljapääsu suunas. Turvamees ruttas minust ette ja tegi jälle ukse lahti. Astusin õue ja mees soovis mulle veel kena päeva!

Kusjuures teine turvamees soovitas mul eelmisel päeval viinamarju tagantpoolt võtta. Olid head küll.

Muuseas, mulle endale meeldib ka väga uksi avada. Nii ilus on näha inimeste tänulikke naeratusi.

Muide, kui jutt juba toidule läks, tahaksin tänada ka sõpra ja sponsorit Selverit, kes iga kuu kahel teisipäeval oma kampaaniaga "Leib laulale" jagab ühiselamus näljastele tudengitele kottide viisi kõikvõimalikke pagaritooteid Nii ei pidanudki ma täna oma lemmik seemneleiva ostmiseks poodi minema, vaid see pisteti mulle täitsa tasuta pihku. Mu meelest väga tänuväärne ettevõtmine, eriti, kui mõelda, kui palju toitu iga päev mõttetult raisku läheb.

PS: Abivalmidusest rääkides ei saa mainimata jätta ka fakti, et mul on üliarmsad ja vastutulelikud kursakaaslased. Nad oskavad aidata ja märgata kuidagi nii loomulikult ja iseenesestmõistetavalt, et ei teki seda viimase hädapätaka ja eluaegse tänuvõlgase tunnet. :)

Kokkuvõttes pole aitamine mingi kõrgem matemaatika. Ennekõike soovitan avatud silmade ja südamega ringi käia ja kui tekib soov abikätt ulatada, ka suu lahti teha. :)

Oma tuba, oma luba!

Seni olen kogu elu jaganud ema ja õega ühetoalist korterit. Selles mõttes on tore, et sööma kutsumiseks ei pea tegema kaugekõnesid ja ei teki olukorda, kus elatakse küll ühes majas, aga üksteist nähakse vaid vilksamisi pühade ajal või siis, kui on vaja emalt raha küsida.

Aga ikkagi tahaks ju vahel privaatsust ka. Eriti teismeeaas kipub tekkima meeletu tung uksi paugutada.

No nüüd mul siis ongi viimaks see võimalus. Juba viis päeva laamendan siin nii, et uksepiida küljest laaste lendab ja naudin uhket üksindust.

Tegelikult mulle tundub, et üksiolemisega on natuke nagu sinihallitusjuustu või oliividega – läheb aega ja tuleb harjuda, et need meeldima hakkaks.

Mina praegu veel sellest kauaigatsetud omaetteolemisest väga rõõmu tunda ei oska. Isegi omade asjade keskel on kuidagi võõras tunne.

Õnneks on mul käinud nii palju armsaid külalisi, teinud tuju rõõmsaks ja toonud kooki. Sõbrad on ikka üks väärt kingitus, eriti, kui neil süüa kaasas on. :)

Esimesel õhtul õnnestus mul loomulikult kohe ka siin pikkades koridorides ära eksida. Vähe sellest, ma unustasin võtmed tuppa, ja uks läks kah lukku. Oh, jess. Nii ma siis kepslesin mõnda aega tundmatuses nagu noor kitseke, kuni lõpuks koba peale õige ukse leidsin. Kurtsin valvelauatädile oma muret ja uurisin, kas oleks mingi võimalus uks kuidagi jälle lahti saada. Ta vaatas mind algul näoga, millelt peegeldus ainult üks küsimus: "Kuidas sulle surra meeldiks?" Õnneks hetke pärast tädi siiski leebus ja soostus mind tuppa laskma.

Tuba on iseenesest päris mõnus ja hubane. Eriti eksklusiivne on iseavanev sügavkülmauks (loe: kukub eest ära, kui puutuda julged).

Omaette nähtus on muidugi ka iidvana lift. Majajuht mainis, et kui õnn peaks naeratama, võib avaneda eriline võimalus tuua oma argihalli päeva värvi ja proovida lifti kinnijäämise kogemust!

• Muide, pidev tuututamine mu aknataga ei tähenda pulmi, vaid meeleheitsel autojuhte, kes kardavad, et elu jookseb eest ära, kui nad KOHE möödasõitu ei saa teha.

Õnneks leidsin mõnusa otsetee ühikast koolini, kus võin rahulikult jalutada ega pea koguaeg oma elu pärast kartma.

Õige natukene olen tudengielu lõhna ka nuusutada saanud, aga mis suppi ma tegelikult olen ennast seganud, selgub uuest nädalast.

Tjah. Pärast kolimist jäi siia terve hunnik tühje kaste. Mul on tunne, et mu sees on ka praegu üks suur kolimisjärgne segadus. Kõikvõimalikud tunded ja mõtted on hingepööningu sahtlitest välja kallatud ja mul pole aimugi, kuidas neid oma kohtadele tagasi sobitada.

Tulge siis külla ja olge vahvad! :)

Intro

See lugu tundub mulle esmapilgul üsna jalustrabav – sünnipoolest põlvist nõrk, nagu ma olen.

Kõik algab mu elu kalleima ja lühima taksosõiduga. Jääme Helega liiga kauaks Komeeti lobisema. Et mitte hilineda, otsustame kindluse mõttes takso kasuks. 700 meetrit, 3 minutit ja mõned ekstreemsportlikud sammud (keset ehitustöid) hiljem seisangi Tallinna Ülikooli ees. Loetud minutite pärast algab minu sisseastumiseksam ajakirjanduse erialale. Kuigi leiame õige ruumi üsna kiiresti üles, hingeldan ikkagi uksetaha pingile vajudes ja peopesad on higised – ma jõudsin täpselt!

Ohkan parasjagu kergendatult. Ei jõuagi peas võimalikke ebaõnnestumisi läbi mängida. Näiteks sellest, kuidas mu arvuti üle kuumeneb ja õhku lendab või kuidas aju äkitselt keeldub minuga koostööd tegemast, iga vähegi mõistlik mõte kaob ja meelde tulevad ainult lemmikepisoodid "Teletupsudest" (See, kus neil röster katki läks, oli kõige parem.) ja muidugi "Tõe ja õiguse" tsitaadid. Viimased jäävad ilmselt ka pärast mu surma mu haua kohale hõljuma. Kirjandusõpetaja on teinud kõik, et neid oleks võimatu unustada.

Ühesõnaga olen rõõmus, et võin kohe sisse minna ja asja ära teha. Aga just siis märkan, et härra Murphy on otsustanud sekkuda: uksel on silt "Alustame 14:30". Jess, 30 peaaegu et tasuta lisaminutit närveerimiseks!

Vaatan ringi, et mõtteid mujale saada. Mu kõrval istub keegi noormees ja ümiseb mingit venekeelset laulukest.Proovin sõnadest aru saada. Ei õnnestu. Siis aga jääb ta mu tugikeppi piidlema ja uurib kanges eesti keeles: "Mis juhtus sinul?"

Üritan lihtlausetega midagi seletada – et liikumispuue sünnist saati- samas näen, kuidas ta nägu iga sekundiga rohkem küsimärgi moodi kõverdub. Tjah, pärast viiendat katset möönab ta kurvalt, et ei saa midagi aru. Noh, esimene uus tutvus läks igaljuhul vett vedama.

Arvuti ei plahvatagi imekombel ja essee teemal "Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia" läheb piisavalt hästi, et jõuda vestlusvooru.

Sealse meeleolu võtab väga tabavalt minu eest kokku Daniel Vaarik oma suurepärases raamatus "Praktikaaruanne" Ta kirjutab oma tudengipõlvest nõnda:

"Meie kõigi ülemuseks oli aga P. H., kes tundus mulle nii karm tegija, et teda nähes

tardusin kuskile nurka soolasambaks, pea oli mõtetest täiesti tühi. Tahtsid nagu midagi tarka ütelda, aga meelde ei tulnud isegi oma vanus, rääkimata siis mingist vaimukusest. Ühel korral tuli ta meie tuppa, kus mängis parajasti minu kassett mingi indiebändiga. Vaevalt sai H. küsida, mis see on, kui lint vahele keris. Päriselt."

Vaatamata asjaolule, et seal üksi oma nalja üle naeran, mingitel segastel asjaoludel jalanõudest räägin ja kõige lõpuks herr P. H. läbitungiva pilgu all tahaks haihtuda, jään elama.

Emotsioon pärast vestlust

Pärast närvesöövat nädalat selgub, et korjan katsetelt kokku 95p.

See tähendab, et olengi nüüd ametlikult Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituuti vastu võetud ja kuu aja pärast tuleb mul jätta unine kodulinn ja alustada kohanemist tudengielu, pealinnakära, tormavate trammide, kõrgete kõnniteeservade ja kes teab, mille kõigega...

Sellest ja paljust muust, mis uuel ja põneval elupeatükil varuks on, siin lugeda saabki. Kindlalt tean ainult seda, et see ei saa olema fotoblogi eepilte toidupiltidega kiirnuudlitest.

Loodan, et ees ootab põnev teekond, mis on julgustuseks teistelegi. Julgustuseks, et unistustel on kombeks täituda...