Appi?!

Kahe päeva pärast jääb juba kuu aega tallinlaseelu seljataha. Selle aja jooksul olen märganud mitut tüüpi abivalmidust.

Kas aitamine võib mõnikord olla ka negatiivne? Mida sel teemal kõrva taha panna?

On tulnud aeg, kus ütlen selle kohta paar krõbedamat sõna.

1. "Lendan kohe peale" – tüübid

Astun trammi ja sõita on üks peatus. Seetõttu  plaanin seista ukse lähedale ja väljumist oodata. Seda ma kahjuks teha ei saa. Peaaegu kohe tulevad agaralt ligi 2 vanema generatsiooni esindajat, üks võtab jalgadest ja teine kätest Nad tirivad mind eemaloleva istmeni ja suruvad istuma. Ma üritan küll märku anda, et see pole kuigi otstarbekas, kuna pean kohe jälle maha minema, aga keelebarjääri tõttu ei saa me üksteisest aru. Sageli on tegemist ka istmega, mis asub kõrgendatud osa peal (Ise valin tavaliselt alati madalama variandi, kuna sinna üles on mul, eriti sõidu ajal, raske ronida. Kõnealused superentusiastid sellele ei mõtle.) Kui ülilahketel tädidel-onudel õnnestub mind viimaks istuma vinnata, kostub kõlaritest: "Hobujaama". Ma hüppan jälle püsti ja katsun uuesti ukseni jõuda.

2. "Küsija suu pihta ei lööda, päriselt ka" – tüübid

Teine seltskond abistajaid on märksa rahumeelsemad.

Ütleme, et olukord on täpselt sama: ma sisenen trammi, et sõita üks peatus.

Mõnikord ootab mind ees mitte kõige madalama põhjaga sõiduvahend, rahvast tuleb üsna palju peale ja väljumine on päris keeruline. Siinkohal leidub kaaslinlasi, kes mu kimbatust või järskude pidurdustega võitlemist märkavad. Nad loovad minuga silmside, naeratavad ning KÜSIVAD, kas saavad kuidagi abiks olla.

Tihti lõppevad sellised olukorrad nii, et väljun koos abipakkujaga rõõmsalt ja turvaliselt trammist ja jalutame koos ühikanigi, kuna tuleb välja, et tee on üks. :)

Kui keegi minu arvamust teada tahab, siis eelistan päris kindlasti varianti number kaks. Ega ilmaasjata öelda, et liigne agarus on ogarus ja teinekord võib see kasu asemel hoopis kahju tuua.

Ärge nüüd saage minust valesti aru. On olukordi, kus situatsioon on küsimuste esitamiseks liiga ilmne. Kui ma ikka kättpidi trammi ukse vahel lohisen, keegi mind avalikus kohas pussitab või on kellelgi õnnestunud mulle salaja kloordioksiidi süstida, et ma imeliselt terveneks, siis ilmselt ei ürita ma oma päeva ekstreemisemaks muuta ja pole erilist mõtet küsimusel :"Kas teil on ehk abi tarvis või vedelete siin nõnda oma lõbuks?"

Sarnaselt eelmisele olukorrale ei tasuks mu meelest kunagi kõhelda ka elementaarse viisakuse puhul. Raudselt väärivad siin ära märkimist mõned Comarketi turvamehed. Tahtsin sealt ükspäev lilli osta ja turvamees tuli mulle lahkelt ust avama. Läksin rõõmsalt sisse, valisin lilled välja, lasin nad paberisse pakkida ja keerasin nina jälle väljapääsu suunas. Turvamees ruttas minust ette ja tegi jälle ukse lahti. Astusin õue ja mees soovis mulle veel kena päeva!

Kusjuures teine turvamees soovitas mul eelmisel päeval viinamarju tagantpoolt võtta. Olid head küll.

Muuseas, mulle endale meeldib ka väga uksi avada. Nii ilus on näha inimeste tänulikke naeratusi.

Muide, kui jutt juba toidule läks, tahaksin tänada ka sõpra ja sponsorit Selverit, kes iga kuu kahel teisipäeval oma kampaaniaga "Leib laulale" jagab ühiselamus näljastele tudengitele kottide viisi kõikvõimalikke pagaritooteid Nii ei pidanudki ma täna oma lemmik seemneleiva ostmiseks poodi minema, vaid see pisteti mulle täitsa tasuta pihku. Mu meelest väga tänuväärne ettevõtmine, eriti, kui mõelda, kui palju toitu iga päev mõttetult raisku läheb.

PS: Abivalmidusest rääkides ei saa mainimata jätta ka fakti, et mul on üliarmsad ja vastutulelikud kursakaaslased. Nad oskavad aidata ja märgata kuidagi nii loomulikult ja iseenesestmõistetavalt, et ei teki seda viimase hädapätaka ja eluaegse tänuvõlgase tunnet. :)

Kokkuvõttes pole aitamine mingi kõrgem matemaatika. Ennekõike soovitan avatud silmade ja südamega ringi käia ja kui tekib soov abikätt ulatada, ka suu lahti teha. :)