„Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida“ *

Viimasel ajal on kuidagi eriliselt südamesse tõusnud, et tunnustada inimesi, kes oma tööd märkimisväärse pühendumuse ja kirega teevad, no lausa nii, et inspireerib ja teeb heas mõttes kadedaks.

Ma arvan, et lõppeval semestril oli minu jaoks ses osas pärl teadus-ja innovatsiooniajakirjanduse õppejõud Arko Olesk.

Kui ma selle aine nimestust nägin, lendasid eelarvamused täiega ustest akendest sisse ja karjusid kooris, et see saab olema mõttetult kuiv ja igav aine. Pelegi olin suht kindel, et teadus ja mina ei käi väga kokku. Ma vist olen lihtsalt pigem unistav ja tundeline, kui tõestatud ja faktipõhine.Samal ajal, kui teised teadust teevad, söön mina sireleid! (ikka neid, millel üle nelja kroonlehe)

Ma ausalt arvasin, et täiega põrun seal.

Ühesõnaga, ma helistasin pea esimese asjana meie õppekoordinaatorile ja küsisin, kas on mingit võimalust sellest ainest mööda hiilida.

Päris lõpliku valiku otsustasin siiski teha pärast esimest loengut, kui olen natukenegi aimu saanud, mis toimub.

Ja hea oli, et otsustasin, sest sealt tulles ma lihtsalt ei raatsinud seda ainet õppekavast maha võtta, sest õppejõud oli ise nii omas elemendis, elevil ja rõõmus, et juba tema olek veenis mind jääma. No kui
keegi suudab TEADUSE teemal NALJA teha, siis juba see näitab minu jaoks, et inimene on täiega oma koha leidnud.

Nii et lõppude lõpuks sõin ma kahe suu poolega oma sõnu, tegin huvitavaid (kuigi keerulisi!) kodutöid ja rääkisin põnevate inimestega tarkadest teemadest ( nagu näiteks isesõistvate autode turuletoomise eetiline pool) ja läbisin aine hindele A.

Ja seda kõike ainult selle pärast, et mind paelus, kuidas inimene nautis seda, mida ta tegi.

Tõsi, teadusajakirjanikku minust ilmselt siiski ei saa, aga oma tänusõnad silmarinigi avardava aja eest andsin ägedale õppejõule igaljuhul edasi, et mitte olla nagu inimene „Märgatud Tallinnas“ grupis, kes tänab kodupoe kassapidajat anonüümselt, sest oh heldene aeg, mis kõik võib juhtuda, kui ma kellelegi kompleimendi näkku ütlen!

Tjah. Igasugu asju võib juhtuda küll. Näiteks üks minu viimase aja vingemaid ja tähendusrikkamaid sõprussuhteid sai alguse nii, et hakkasime ühe tšikiga rohkem samas seltskonnas liikuma ja ühel hetkel ta tuli ja ütles: "Kuule, sa oled nii lahe inimene!“

Ja kuna mulle ilmselgelt meeldivad inimesed, kelle arvates ma lahe olen, võitis ta üsna kohe mu südame. Okeiokei, tegelt ta naeris mu naljade üle ka.

Nii et hästi ütlesimist ei tasu karta, seda pean iseendale ka aeg ajalt meelde tuletama.
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                          
Veelkord - see on superäge, kui mees või naine, tüdruk või poiss teeb oma asja kirega. See võib ausalt olla ükskõik, mis!

Vahel meenutan ühte säravat vanemat härrat Tartu Elu Sõna kogudusest, kes on lihtsalt siiralt hea TERVITAJA.

Kui ikka Ülo sulle uksepeal vastu naeratab ja lahke terekäe ulatab, siis sa lihtsalt pead sisse astuma.                                                                                                                                                                                                                                                                         

Vähemalt üks selline tänu südamega töötamise/elamise eest tuleb varsti veel. Kui ma lõpuks õiged sõnad leian. See siin oli eelsoojendus ühele kirjale. Kiri, mis on praegu veel minu hingepööningu sahtlis pooleli, läheb mehele, kes muutis mu elu.

Head mõistatamist, põlemist ja teiste sütitamist!

*Tsitaat on üks minu lemmikuid ja pärineb Goethe „Faustist“